1. Uuri – Loodusliku elustiku ja linnaruumi alused

1.2 Millised on linnaökoloogia põhikontseptsioonid?

Linnakeskkonna ökoloogia uurib neid interaktsioone, keskendudes sellele, kuidas taimed, loomad ja mikroorganismid kohanevad linnadega, õitsevad neis või tõrjutakse neist välja (Wu, 2014).

• Biodiversiteet: Viitab taimede ja loomade elurikkusele maailmas või konkreetses elupaigas. Elurikkus ökosüsteemis – ei piirdu vaid puutumatute looduslike aladega; see eksisteerib ka linnades, parkides, aedades, jõeäärtes ja isegi hoonetel.
• Elupaikade kadu ja killustumine: Looduslike elupaikade hävitamine ja jagunemine, sageli linnade laienemise tõttu. Kiire urbaniseerumine põhjustab märkimisväärset elupaikade kadu ja killustumist, mis kujutab endast suuri ohte liikide ellujäämisele (Marzluff, 2008).
• Inimese ja looduse konflikt: Negatiivsed interaktsioonid inimeste ja looduse vahel, mis tekivad sageli jagatud või kattuvates ruumides. Looduslike elupaikade hävitamine ja jagunemine linnade laienemise tõttu võib viia inimese ja looduse konfliktini, kus inimeste ja linnaloomade vahelised suhted põhjustavad negatiivseid tagajärgi ühele või mõlemale poolele, näiteks varakahju või vigastusi (Frank jt, 2017).
• Roheline infrastruktuur: Rohealade ja looduslike elementide võrgustik, mis on loodud keskkonnahüvede pakkumiseks. Nende väljakutsete leevendamiseks on rohelise infrastruktuuri kontseptsioon väga oluline. See viitab strateegiliselt planeeritud looduslike ja poollooduslike alade võrgustikule, mis on loodud pakkuma mitmesuguseid ökosüsteemi teenuseid – hüvesid, mida inimesed saavad ökosüsteemidest (nt puhas õhk ja vesi, tolmeldamine, kliima reguleerimine).
• Ökosüsteemi teenused: Hüved, mida inimesed saavad ökosüsteemidest. Näideteks on rohekatused, vett läbilaskvad kõnniteed, linna metsad ja loomade koridorid (Tzoulas jt, 2007). Need elemendid ei ole pelgalt esteetilised; need on funktsionaalsed komponendid, mis toetavad linnade elurikkust ja parandavad inimeste elukvaliteeti.