5. Laserdiagnostika eelised ja piirangud

5.2 Piirangud ja tehnilised väljakutsed

Vaatamata paljudele eelistele kaasnevad lasertehnoloogial põhinevate diagnostikasüsteemidega ka tehnilised, bioloogilised ja praktilised piirangud.

Üheks peamiseks piiranguks on koe läbistamise sügavus, mida piiravad põhimõtteliselt valguse hajumine ja neeldumine. Kuigi lähiinfrapuna-laserid suudavad tungida pehmetesse kudedesse mitme millimeetri sügavusele, on need vähem tõhusad sügaval asuvate organite või tihedate struktuuride, nagu luude, kuvamisel. See muudab need võrreldes MRI või KT-ga vähem sobivaks põhjalikuks siseorganite kuvamiseks (Barsom jt, 2016).

Lisaks võib koe heterogeensus tõlgendamist keerulisemaks muuta. Erinevad koetüübid, niiskustasemed või pigmentatsioon võivad muuta hajumise ja neeldumise omadusi, mis nõuab hoolikat kalibreerimist ja võib mõnikord viia ebajärjekindlate tulemusteni. Fluorestsentsil põhinevas diagnostikas võivad sellised probleemid nagu fotopleekimine või autofluorestsents halvendada signaali kvaliteeti või tulemusi segada (Zafar jt, 2021).

Kulud ja keerukus on samuti olulised takistused laialdaseks kasutuselevõtuks. Kvaliteetsed laserid, optilised detektorid ja jahutussüsteemid võivad olla kallid ning täpse joondamise ja kalibreerimise säilitamine nõuab tehnilist oskusteavet. Kuigi miniaturiseerimine areneb, vajavad paljud süsteemid endiselt kontrollitud keskkonda või koolitatud personali, mis piirab nende kasutuselevõttu maapiirkondades või alarahastatud tervishoiusüsteemides (Ibrahim jt, 2022).

Lisaks tuleb hoolikalt juhtida ohutusalaseid riske. Kokku puutumine kõrge intensiivsusega laserkiirtega, eriti nähtavas või lähiinfrapuna piirkonnas, võib kujutada endast ohtu silmadele ja nahale. IEC (Rahvusvaheline Elektrotehnika Komisjon) ja ANSI (Ameerika Riiklik Standardite Instituut) regulatiivsed standardid klassifitseerivad lasereid riskitaseme järgi ning määravad kindlaks ohutusmeetmed kliiniliseks kasutuseks, sealhulgas kaitseprillid, märgistused ja kiirte piiramine (Albrecht jt, 2013).