Kui alus on loodud, muutub õppimine praktiliseks. Õpilased sisenevad virtuaalsesse liitreaalsuslaborisse, kus nad näevad protsesse, mis on tavaliselt nähtamatud. Nende ees hõljub inimkoe 3D-mudel. Nad suumivad kujutist, kuni jõuavad raku tasemeni, kus tüvirakud on valmis juhendamiseks.

AR-keskkond seab missioone. Ühes neist on südame lihaskude pärast infarkti kahjustada saanud. Õpilaste ülesanne on rakendada tüvirakke kahjustatud ala taastamiseks. Nad lohistavad rakud õigesse kohta ja jälgivad, kuidas kude aeglaselt taastub. Teises missioonis ravivad nad leukeemiaga patsienti, siirdades talle luuüdi tüvirakke. Samm-sammult jutustab AR, mis toimub: tüvirakud jagunevad, muutuvad terveteks vererakkudeks ja patsient paraneb.

Need digitaalsed missioonid peegeldavad päriselu meditsiinilisi rakendusi. Näiteks Euroopas on arstid juba siirdanud tüvirakke sarvkesta kahjustusega patsientidele, et taastada nende nägemine. Laborites üle kogu maailma katsetavad teadlased tüvirakkude teraapiat Parkinsoni tõve ja seljaaju vigastuste raviks.

Nende harjutuste kaudu ei õpi õpilased lihtsalt fakte pähe, vaid kogevad teadust. Ja kuna AR-süsteem annab kohest tagasisidet, saavad nad kohe teada, kas nad on valinud õiged tüvirakud, rakendanud need õigetele kudedele või on midagi valesti läinud.
Kogemuse kinnistamiseks peab iga õpilane digitaalset laboripäevikut, kuhu märgib üles õnnestumised, väljakutsed ja mõtted. Rühmatöö ja arutelud kaasõpilastega tugevdavad koostöövaimu, muutes virtuaallabori ühise õppimise seikluseks.