Map Description automatically generated

Itaalias on kogu bio-majanduse sektor omandanud märkimisväärse tähtsuse, tuues väga kõrgeid tulusid ja pakkudes tööd paljudele inimestele.

Kui analüüsime iga bio-majanduse sektorit Itaalias, on põllumajandus väga oluline valdkond. See panustab umbes 31 miljardit eurot (2,3%) SKP väärtusse. Lisaks mängib maapiirkondade areng olulist rolli just äärealadel, mida iseloomustab raskem ligipääs avalikele teenustele võrreldes linnade ja väiksemate asulatega.

Itaalia kontekstis on maapiirkondade mitmekesistamine väga oluline – tänu uutele tööriistadele, nii digitaalsele kui majanduslikule, saavad maapiirkonnad uue elu ja võimaluse ennast lunastada. Lisaks sellele, tänu territooriumide mitmekesisusele ja rikkalikule, tuhandeaastasele kultuurile, võib Itaalia uhkustada toidutraditsioonide võrratu mitmekesisuse ja rikkusega. See omadus on Itaalia põllumajanduse tugevus, mis teeb Itaaliast konkurentsivõimelise põllumajandus- ja toiduturgudel.

Itaalia biopõhises ja ringmajanduses, tõhusa ressursihalduse, elurikkuse ja mulla kaitse, säästva maa kasutamise, ökoloogiliste ja sotsiaalsete teenuste tootmise, jääkide ja jäätmete väärtustamise ja taaskasutamise ning bioenergia ja orgaaniliste toodete tootmise osas, läbi säästvate tootmismudelite ja taastuvate ressursside tõhusa kasutamise, mängivad põllumajandus ja metsandus võtmerolli.

Itaalia toiduainetööstus on seevastu riigi suuruselt teine tööstussektor ja Euroopa suuruselt kolmas, jäädes alla vaid Saksamaale ja Prantsusmaale. See sektor, kuigi koosneb väikestest pereettevõtetest, on suutnud kehtestada end globaalselt konkurentsivõimelise valdkonnana tänu territoriaalsele tipptasemele ning on suutnud säilitada oma positsiooni ka koduturu kriisiaegadel.

A picture containing indoor Description automatically generated

Joonis 6. Toidusektor Itaalias

Üldiselt võib toiduainetööstus leida bio-majanduse sektoris tohutuid võimalusi innovatsiooniks ja kasvuks. Siinkohal on oluline esile tõsta riikliku Agrifood Technology Cluster’i ‘CL.A.N.’ tööd, mis on mitme osapoole võrgustik, kuhu kuuluvad peamised põllumajandussektori tegijad riiklikul tasandil – tööstusgrupid, teaduskeskused ja institutsioonid. See klaster andis olulise panuse ühise tehnoloogiaarendusplaani koostamisel. Selle strateegia eesmärgid on:

  • uute toidu- ja/või loomasöötade, koostisosade ja/või bioaktiivsete ühendite saamine kõrge toiteväärtusega kõrvalsaadustest, mis tekivad tööstuslikus töötlemises põllumajandussektoris;
  • innovatiivsete protsesside kasutuselevõtt tööstusliku töötlemise jääkproduktide väärindamiseks, et müüa neid turul uute toodetena toidu-, sööda- ja põllumajandussektorile;
  • jäätmete kõrvaldamise kulude vähendamine, tuvastades uusi tulusid põllumajandusliku kõrvalsaaduste abil;
  • madala maksumusega kõrvalsaaduste ja nende funktsionaalsete komponentide taastamise tehnikate hindamine, piiratud keskkonnamõjuga.

Metsade osas on Itaalia metsapindala 11 miljonit hektarit, mis moodustab 37% riigi kogupindalast. See pindala vajab pidevat parendamist. Samuti tasub märkida, et majandatud metsade süsiniku sidumine katab 10% riiklikust Kyoto eesmärgist CO2 heitmete vähendamisel.

Olulist rolli metsandussektoris mängivad puidu ja puidutöötlemise tööstused, kuigi 80% kasutatavast puidust imporditakse teistest riikidest. Seega on sektori üheks peamiseks eesmärgiks suurendada omavarustatuse taset. Tahked biomassi kütused on seevastu riiklikul tasandil peamine taastuvenergia allikas, tehes bioenergia metsanduse/puidusektori sees väga dünaamiliseks segmendiks.

Lisaks puidutoodetele tuleb tähelepanu pöörata ka mittepuidulistele metsasaadustele ja metsaga seotud ökosüsteemiteenustele. Esimesed, nagu seened, trühvlid, ürdid, kork jms, on tugevalt seotud traditsiooniliste teadmiste, kohalike majanduste ja metsade majandamise praktikatega. Tegelikult on selle sektori majandustegevused kasvamas ning looduslike saaduste tootmine on muutunud struktuursemaks ja olulisemaks kui puidutootmine, arvestades otseseid ja kaudseid sissetulekuvõimalusi, töökohtade loomist, nähtavust ja arengupotentsiaali maapiirkondadele. Ökosüsteemiteenuste osas, kuigi neid ei arvestata või arvestatakse vaid marginaalselt ametlikes riiklikes arvestussüsteemides, tunnustatakse neid üha enam kui olulist metsade ökosüsteemide komponenti.

Biopõhine tööstus on bio-majanduse see osa, mis kasutab uuenduslikes tööstusprotsessides taastuvaid bioloogilisi ressursse, et toota kaupu, tooteid ja teenuseid biomassist. See tegutseb kahel rindel: ühed on tööstussektorid, mis traditsiooniliselt kasutavad bioloogilisi ressursse põhitoorainena, teised, kus biomass on osa toorainete portfellist.

Tänu arvukatele uurimisprojektidele selles valdkonnas, roheliste katalüsaatorite ja mikroobide kasutamisele, võib Itaalia nüüd uhkustada võtmerolliga biotööstuses. Selles sektoris on märkimisväärseid arenguid biomassi, biokütuste, bioplastide, orgaaniliste farmaatsia- ja kosmeetikatoodete, bioloogiliste materjal