Sissejuhatus
21. sajandil on ülemaailmne rahvastiku kasv oluliselt suurendanud survet loodusvaradele, nagu vesi ja muld. Tööstuslik põllumajandus ja vesiviljelus on märkimisväärselt kaasa aidanud veereostusele, vabastades suurtes kogustes lämmastikku, fosforit ja keemilisi väetisi veekeskkonda. Selle tagajärjel on mageveevarud ohus, bioloogiline mitmekesisus väheneb ning keskkonna tasakaal on riskis.
Nende väljakutsete lahendamiseks pöörduvad rahvusvahelised organisatsioonid ja teadlased üha enam looduspõhiste lahenduste (NBS) poole: jätkusuutlike praktikate poole, mis on inspireeritud looduslikest protsessidest ning parandavad keskkonna kvaliteeti, vähendades samal ajal inimtegevuse mõju. Üks kõige paljulubavamaid neist on akvapoonika – integreeritud süsteem, mis ühendab vesiviljeluse (kalakasvatus) ja hüdropoonika (mullata taimede kasvatamine). Akvapoonikas suunatakse kalabasseinidest toitaineterikas vesi läbi taimepeenarde, kus see filtreeritakse loomulikult.
See õppeühik tutvustab 15–18-aastastele õpilastele akvapoonika teaduslikke, tehnilisi ja ökoloogilisi põhimõtteid. Eksperimentaalsete seadistuste, liitreaalsuse (AR) ja disainipõhise õppe kaudu uurivad õpilased, kuidas bioloogia ja inseneriteadus saavad omavahel põimuda, et arendada jätkusuutlikke vee taaskasutussüsteeme ja inspireerida keskkonnasõbralikke arhitektuurilahendusi.
