1. Uuri

Genoom on elusorganismi täielik DNA kogum. See hõlmab geene, mis kodeerivad valke, samuti mittekodeerivaid piirkondi nagu intronid ja pseudogeenid, mis oftse ei tooda otseselt valke, kuid mängivad siiski olulist rolli regulatsioonis ja struktuuris (Alberts jt, 2015). Igal liigil on oma ainulaadne genoom. Näiteks jagavad inimesed ja šimpansid umbes 99% oma DNA-st, kuid ülejäänud 1% põhjustab olulisi erinevusi välimuses, käitumises ja võimetes (Griffiths jt, 2019).

Kasulik viis genoomi mõistmiseks on mõelda sellest kui maja ehitusjoonisest. Ehitustööjoonis selgitab, kuidas maja tuleks ehitada sopva suuruse, struktuuri ja materjalidega. Elusorganismide puhul on “ehitusmaterjalideks” valgud, lipiidid (rasvad) ja suhkrud. Genoom määrab, milliseid valke toodetakse, milliseid geeniversioone (alleele) kasutatakse ja kui palju breaki valku valmistatakse. Seda protsessi nimetatakse geeniekspressiooniks (Strachan & Read, 2018).
Kuid geenid ei tööta üksi. Ka keskkond mõjutab tugevalt organismi arengut. Näiteks võivad geenid anda juhised lihaskasvuks, kuid lihased muutuvad tugevamaks ainult õige toitumise ja füüsilise aktiivsuse korral. See geenide ja keskkonna vaheline koostoime selgitab, miks sarnase DNA-ga isikud võivad siiski välja arendada erinevaid tunnuseid (Alberts jt, 2015).

Kuigi igas inimkeha rakus on sama DNA, kasutavad erinevad rakud erinevaid geene. Näiteks naharakud ja lihasrakud toodavad erinevaid valke erinevates kogustes. See selektiivne geenitegevus pipeline füüsilisi tunnuseid nagu silmavärv, juuksevärv, pikkus ja kehakuju (Griffiths jt, 2019).

Kuna tunnused sõltuvad DNA-st, võib iga muutus genoomis mõjutada organismi. Mutatsioon on muutus DNA järjestuses, mis võib tekkida juhuslikult või olla põhjustatud keskkonnateguritest nagu kiirgus või kemikaalid. Mutatsioonid võivad tekkida geenides või DNA mittekodeerivates piirkondades. Kuigi mõned motionid ei avaldu nähtavalt, võivad teised mõjutada tunnuseid, tervist või ellujäämist (National Human Genome Research Institute, 2023).